Vizsla
Ungarlased (madjarid) on rändrahvaste järeltulijad, kes saabusid 9. sajandil Kesk-Euroopasse ja asusid elama Doonau tasandikule. Vizslat on sajandeid peetud ungarlaste rahvuslikuks tõuks ning seda kinnitab ka nimi Magyar Vizsla, mis tähendab sõna-sõnalt „ungari vizsla“.
Sõna „vizsla“ täpne päritolu on ebaselge. Ajalooallikates esineb see juba 16. sajandil, kuid tollal tähistas see üldiselt osutavaid jahikoeri. Arvatakse, et sõna võib pärineda kas vanast ungari sõnast, mis tähendab otsimist, või 12. sajandist pärit kohanimest.
Vizslat tunti sajandeid kui „kuningate kingitust“. Kuna jahipidamine oli aadli privileeg, kuulus Vizsla peamiselt Ungari aadlikele ning tõugu kingiti vaid väljavalitutele Euroopa kuningakodadele. Tänapäeval kannab Vizsla ametlikult Ungari rahvusliku jahikoera tiitlit ning on üks vanimaid säilinud jahikoeratõuge Euroopas.
Tõug on üle elanud mitmeid keerulisi ajaloolisi perioode, sealhulgas Türgi okupatsiooni, maailmasõjad ja Nõukogude aja. Eriti kriitiline oli aeg pärast Teist maailmasõda, mil Vizsla arvukus langes peaaegu miinimumini. Tänu üksikute entusiastide pingutustele suudeti tõug siiski säilitada ja taastada. Enamik tänapäeva Vizslasid põlvneb vaid mõnest sõjajärgsest algliinist.
Arvatakse, et Vizsla esivanemad ulatuvad Rooma aega, mil Pannoonia aladel kasutati kollase karvaga jahikoeri, kes olid osavad nii otsimises kui ka toomises. Sajandite jooksul kujunes Vizslast mitmekülgne, vastupidav ja intelligentne jahikoer.
Karmikarvaline Vizsla
Karmikarvaline Vizsla on lühikarvalise Vizsla noorem variant, mis aretati 20. sajandi esimesel poolel, et saada vastupidavam tõug – külma, vee ja karmima maastiku jaoks. Tõu kujundamisel kasutati muu hulgas Saksa karmikarvalist pointerit. FCI tunnustas karmikarvalist Ungari Vizslat ametlikult 1966. aastal.
Tänapäeval on karmikarvaline Vizsla endiselt suhteliselt haruldane, kuid kõrgelt hinnatud tööomaduste, vastupidavuse ja suurepärase iseloomu poolest. Eestis on vaid üksikud isendid.
Tekst on tõlgitud magyarvizslaklub.hu klubi lehelt